Kuidas meie Hipodroomile hobutalli sattusime?
Märtsis 2019 korraldasin oma sünnipäeva Kaberneeme RMK lõkkeplatsil. Kohale kutsusin 500 lähimat Facebook sõpra, sest üle 500 inimese kutsumist Facebooki ei luba. Oodatult jõudis kohale alla 10% kutsesaajatest. Kavas oli grillihooaja avamine, telksaun, talisuplemine ja akrojooga. Üks kohale sattunud vanadest tuttavatest kurtis, et pole jõudnud Zelluloosi saalis ronimas käia (Ronimisministeeriumi lugu hakkab tegelikult pihta juba aastast 2014, millal avasime meie esimese saali praegu Fahle nime kandvas kvartalis). Ütlesin talle, et tal on kaks kuud aega, enne saali lammutamist. Tema küsimusele: “Kuhu kolime?” oli minul pakkuda vastuseks ainult ähmane: „Kuhugi õue.“ Selle peale mainis ta oma vanast hobusetallist, millega ta ei osanud midagi ette võtta.
Järgmisel päeval käisin hoonet vaatamas. Vastu jõllitas räämas ja nukras seisus maja. Kõik aknad olid kinni müüritud ning sees oli kaks kodutute lõkkeplatsi. Pööningul haigutas katuses mitu väikest ning üks suur auk, mille kohal kasvasid sammal ja puud. Omanik rääkis väikesest ja suurest tulekahjust. Lisaks tekitasid omanikule peavalu munitsipaalpolitsei trahvid, sest hoonest tiriti õue prügi ja lekkivaid õlitünne. Hoone oli saanud isegi uudistesse seal märatsenud noorte ja neid laiali ajama saadetud politsei tõttu. Otsustasin silmapilgust, et sellest saab Eesti ronimise tulevane kodu!
Ronimisministeerium kolis sellesse ilu pessa kaks kuud hiljem. Ühest korterist teise kolimisel tundub, et asju on meeletult. Ronimissaali tükkideks võtmine ja teisele aadressile kolimine oli ikka sõjaolukord! Tuli tellida veoauto prügikonteineriga ning lasta autojuhil sõita mitu tiiru enne kui kõik, mis võtta sai, oli veetud. Hakkas kibekiire ehitustöö.
Ronimisseinade ehitus toimus kottpimedas saalis, kus oli ainult 5 kraadi sooja, kuigi väljas oli juba ilus kevad. Seinaehituse ninjad olid lisaks Eestile, kohale tulnud ka Venemaalt ja Soomest ning juba kolme nädala pärast sai ronida. Rekord aeg!
Samas saalis ei olnud midagi muud peale seinade ja mattide. Jarmo, Boulderkeskuse kunagine omanik, kes tuli seadistama sissepääsusüsteemi, ütles peale väikest ringi hoones: „See on küll kõige veidraim asi, mida ma olen tükk aega näinud.“ Andsin endast parima, et võtta kommentaari komplimendina. Hetke aja pärast püüdis ta oma sõnu siluda ja ütles: „Sellest saab parem ronimissaal kui Zelluloosis.“ Seda oli juba selgelt kergem kuulata.
Peale ninjade lahkumist hakkas üldehitus. Ostsin K-rauast 70 liitrit aegunud värvi, mille sain kätte sama suure allahindlusprotsendiga, ning rentisin esimest korda elus värvipritsi. Peale 6 tundi värvimist oli töö tehtud. Võimas tööriist! Hoone omanikul oli väikese ehitusfirma kontaktid, kes oli valanud hoone põranda ning teinud mingit nippet näppet. Nendega lõime käed akende paigaldustöö osas ning nad tegid ka parima pakkumise katuse vahetamiseks.
Üsna varsti osutus firma projektijuht elukutseliseks joodikuks, kelle brigaadiks olid tema õhtused napsusõbrad. Kohe peale aknaavade lahti lõikamist kadus projektijuht oma tiimiga nädalaks. Kuna ma ei tahtnud valvurile ehitusplkatsil magamise eest maksta, telkisin nädal aega saalis crash padide peal kuni teised ehitajad panid aknad ette. Naabrite jutud vargate kohta osutusid suures osas põhjendamatuks – ainult paaril hommikul leidsin põrandalt tühja singi pakendi koos kassi hambajälgedega.
Kui esimesed kliendid jõudsid kohale ja uurisid kus on WC, said nad vastuseks nõuande vaadata, kus hobused käivad ja teha sinna samma. Kanalisatsiooni kohta oli erinevaid arvamusi. Hipodroomi sõiduraja tegevjuht arvas, et hoones ei pruugigi kanalisatsiooni olla, kuid hoone omanik justkui mäletas ammust hoones number kahel käimist.
Mõne nädala pärast tegimegi sanitaarseid edusamme, leides põrandavalu alla peidetud kanalisatsioonitoru otsa. Tõstsime WC poti toru peale ning ühendasime veevärgi aiavoolikuga. Kuna WC pott asus sissekäigu vastas, ehitasime poroloon mattidest ajutised seinad. Me ei paigaldanud WC’le ust, sest käe ulatuse kaugusel oli Soome bouldering topo, mida sai kasutada lugemiseks ja valel ajal läheneja viskamiseks. Oli aeg teha soft launch!
Suvi on sisespordi madal hooaeg ning ronijaid eriti palju ei olnud. Väheste käijate jäetud sissetulekust oli siiski palju abi, sest ehitusmeestele tuli maksta. Aitäh teile! Aitamas käis ka arvestatav hulk vabatahtlikke. Abikäed ei toonud ainult tohutut töö kiirendust, vaid andsid ka kõvasti moraalset tuge… välja arvatud Märt (nimi muudetud), kes kohale jõudes vaatas murelikud ringi ja ütles: „Mikael, sa sured siia!“. Olen ikka ja veel tänulik teile kõigile – välja arvatud Märdile.
Lõpuks naasis projektijuht saba jalge vahel ning alustas katuse lammutamist. Vaadates hoovis katuse paarisaja ruudu suurust auku, tuli projektijuht minu juurde ning rahustas sõnadega: „Mikael, ma ei jäta sind hätta.” See oli viimane kord kui ma teda nägin.
Õnneks tundis mulle kaasa olukorda jälginud pensionil olev elektrik ning ütles: „Mikael, ma näen, et sind on hätta jäetud. Mind on ka hätta jäetud. Kui sa tahad, siis ma võtan katuse projekti üle.“ Meeleheitel inimesele ei pea mitu korda pakkuma.
Kuna elektrikul oma brigaadi ei olnud ja joodikust projektijuhi joodikust ehitajad olid kohal, ütles elektrik meestele: „Täna on reede ja teie palgapäev. Te kõik ootate oma raha, aga teie ülemus on kadunud. Ma maksan teile poole palgast oma taskust ning kui te tulete homme kohale, siis maksan välja teise poole.“ Pooled meestest tulid tagasi. Teine pool jäi projektijuhiga maha jooma ettemaksu, mis oli antud katusematerjalide ostuks.
Töid jätkati nendega, kes tulid kohale ja keda ei pidanud saatma kainenema. Ehituse ajast saan jagada ebareaalseid lugusid – kes murdis pissile minnes oma jala; kes sai tingimisi aga ei õppinud sellest ja läks suve lõpul aastaks vangi; kes sõitis renditud minitraktori külili; kellel libises redel alt ära; kes sai ligipääsu hiljuti surnud isa kontole, ning avastas, et kurva perekondlikul sündmuse tagajärjel oli temast saanud 50 000 eur/kuu sisse toovate Venemaal paiknevate tehaste omanik jne. – aga lähme looga edasi, sest hoone pole veel valmis.
Katus sai vahetatud ning algas riietusruumide ehitamine. WC sai korralikud seinad ja ukse ning sügise alguses sai dušširuumides ja saunas töö valmis Ukraina plaatija. Plaatimise eest palus ta tasuda bitcoinides, aga sai minu põlvedeni lahti olevast suust aru, et peab kahjuks leppima eurodega. Koristusfirma sai palgatud suve lõpuks, sest omanik ei olnud peremehe koristusega rahul. Asjad hakkasid paika loksuma.
Sellise maast rebimise tulemusena on Hipodroomist sirgunud tugeva iseloomuga „Maal keset linna“ ronimissaal nagu see tänasel päeval on – koos hobuste ja armsaks saanud aiamaaga.
Kuidas välisronimisseinast sai kasvuhoone?
Ronimissaali ehituse ajal lendas Eesti slackline legend Tauri Vahesaar platsi ning uuris, kas ta saaks teha hoovi korda oma raha eest ning vastutasuks tohiks rajada sinna slackline pargi. Ma ei saanud üldse aru miks keegi tahaks tasuta meie hoovi korda teha, aga kohe kui peaaegu nagu noogutasin, olid mehed juba rehadega platsis kraapimas kohale tellitud liiva ja multši laiali. See töö muutis kohe Hipodroomi õue olemuse. Aitäh Tauri!
Järgmisel kevadel jõudis Tallinna koroona Hiinast ja Dan Buckleitner Ameerikast. Olin juba enne õlleviiruse puhangu mõelnud, et Hipodroomi õue oleks võimalik ehitada ronimissein ning eriolukorra lajatades "ärikeelu" vastu vahtimist tundus olevat vägagi õige hetk fokuseerida millelegi positiivsele. Väliseina ehitustöö alguses kõndis kohale tüüp, kes inglisekeeles uuris, "Kas meid on võimalik kuidagi aidata?" Vastasin jaatavalt ning ta ära jalutades hõikas, "Võib olla ma siis tulen mõni päev läbi." Dan tuligi ning ehituste jooksul selgus, et Dan teadis üht ja teist ka taimedest - tal oli olnud farm paar aastat, kuni ta sai aru, et paradoksaalsel kombel toidu kasvatamine ei taga toitu lauale.
Lüües labida maha Dani ja Kätliniga - Dani Eestisse jõudmise põhjus - saime aru, et Hipodroomi jalgealune koosneb peamiselt ehitusprügist. Farmer Dan kohe jagas, et tellise tükkide vahele kartuleid istutades ei saa head nahka vaid tuli ehitada maa peale peenrat. Segasime krundi äärel paiknenud natukene kehvema maa ainesest, hobuse sõnnikust ja põhust (viimast kaht oli geograafilistel põhjustel saadaval lõpmatult) möksi kokku ja nii oli aiandamine Hipodroomil saanud alguse. Aitäh Dan!
Peale esimest aastat laiendasime peenrate arvu ning kaasa liitus mõni uus nägu. Tellisime esimese koorma päris mulda ning saime korraliku koguse multsi Bouldering ABC kursuseid juhendava Andrease kaudu, kes oli just õppinud arboristiks ning kallas ühe hakitud puu meie hoovi. Aitäh Andreas!
Kolmandal aastal vihjas keegi hea ronija, et Tallinna linnalt on võimalik taotleda linnaaia rajamise toetust. Uurisin järgi, täitsin taotluse ja saimegi positiivse otsuse. Taotluse keskmes oli kasvuhoone rajamine ning kõige parim koht selle jaoks oli sama, kuhu olime rajanud välironimisseina. Kuna välironimissein ei osutunud populaarseks - crashpadide õue vedamine oli ebamugav, nendest mööda kukkumine tundus hirmutav ning kohe kõrval sees oli rohkem radasid - läks välisein lammutamisele. Maha võetud vineertahvlitest jagus lisaks kasvuhoonele aia lillekastide, aia laudade ning spraywalli jaoks. Peale neid töid oli praktiliselt kõik väliseina vineer ja prussid leidnud oma olemasolule uue tähenduse. Samas meie liikusime aianduses suure sammu edasi, nii võimaluste, kui aiandushuviliste arvu osas.
Järgmisel hooajal taotlesime ja saime uuesti toetust ning see kord oli kõige nähtavamad muudatused mesinduse alustamine ja viljapuude istutamine. Aitäh Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet!
Tartusse minek, ära tulek, sinna uuesti minek ning tuleviku projektid
Natukene üle aasta peale Hipodroomi saali avamist, 2020 sügisel, võtsime vastu otsuse rahastada Tartus Tehase tänaval paikneva ronimissaali ehitamise. Visioon oli Tartu saali peremehega arendada Eesti ronimist. Kuna esimese aasta jooksul selgus, et praktikas kavatsetud koostöö siiski ei toimind, alustasime läbirääkimisi ühe või teise osapoole väljaostmisest. Jõudsimegi kokkuleppele, mille tulemusena Tehase saal sai jaanuaris 2023 oma nimeks Ronimistehas. Müügist saadud rahaga sai rahastatud osa T1 kaubanduskeskuse Ronimisministeeriumi rajamisest.
Ronimisministeeriumi Tartusse uuesti sisenemine juhtus ootamatult - kolm kuud peale käte puhtaks pühkimist Tartu suunal, sain kõne NET Spordihalli omanikult. Ta oli planeerinud kohalikega pikalt köieronimisseina rajamist tulevasse, uhkesse spordikeskusse, aga osapooled polnud lõpuks jõudnud tingimustes kokkuleppele. Esialgu pakkusin olla ühenduses kellegi teisega, aga kuna esialgset kontseptsiooni oli võimalik muuta ning minule omaniku tingimused tundusid vägagi mõistlikud, vastasin jaatavalt. Väga huvitav on näha, kuidas Eesti esimene 100% isejulgestusseadmetele põhinev kõrge sein võetakse vastu!
Tõstes pilku tuleviku suunas, on selge, et Ronimisministeeriumi loosse tuleb veel uusi peatükke. Üha rohkem inimesi saab aru, et nad on tegelikult ronijad ning kõik see rõõm, mida ma Ronimisministeeriumi saalides näen, annab minu tööle sügava tähenduse. Tallinnast on puudu korralik köieronimissein ning kohe kui ruum on leitud, läheb jälle ehitamiseks.
Ronimiseni!
Mikael