Kuidas meie Hipodroomile hobutalli sattusime?
Märtsis 2019 korraldasin oma sünnipäeva Kaberneeme RMK lõkkeplatsil. Kohale kutsusin 480 lähimat Facebook sõpra, sest üle 500 inimese kutsumine pole Facebookis võimalik. Kohale tuli alla 10% kutsutud inimestest. Kavas oli grillihooaja avamine, telksaun, talisuplemine ja akrojooga. Kohale sattus vana tuttav, kes kurtis, et pole jõudnud Zelluloosi saalis ronimas käia. Ütlesin talle, et tal on kaks kuud aega, enne saali lammutamist. Tema küsimusele: “Kuhu kolime?” oli minul pakkuda vastuseks ainult ähmane: „Kuhugi õue.“ Selle peale mainis ta oma vanast hobusetallist, millega ta ei osanud midagi ette võtta.
Järgmisel päeval käisin hoonet vaatamas. Vastu jõllitas räämas ja nukras seisus maja. Kõik aknad olid kinni müüritud ning sees oli kaks kodutute lõkkeplatsi. Pööningul haigutas katuses mitu väikest ning üks suur auk, mille kohal kasvasid sammal ja puud. Omanik rääkis väikesest ja suurest tulekahjust. Lisaks tekitasid omanikule peavalu munitsipaalpolitsei trahvid, sest hoonest tiriti õue prügi ja lekkivaid õlitünne. Hoone oli saanud isegi uudistesse seal märatsenud noorte ja neid laiali ajama saadetud politsei tõttu. Otsustasin silmapilgust, et see hoone saab olema Eesti ronimise tulevane kodu!
Ronimisministeerium kolis sellesse ilu pessa kaks kuud hiljem. Ühest korterist teise kolimisel tundub, et asju on meeletult. Ronimissaali tükkideks võtmine ja teisele aadressile kolimine oli ikka sõjaolukord! Tuli tellida veoauto prügikonteineriga ning lasta autojuhil sõita mitu tiiru enne kui kõik, mis võtta sai oli veetud. Hakkas kibekiire ehitustöö.
Ronimisseinade ehitus toimus kottpimedas saalis, kus oli ainult 5 kraadi sooja, kuigi väljas oli juba ilus kevad. Seinaehituse ninjad oli lisaks Eestile, kohale tulnud ka Venemaalt ja Soomest ning juba kolme nädala pärast sai ronida. Rekord aeg!
Samas saalis ei olnud midagi muud peale seinade ja mattide. Jarmo, Boulderkeskuse kunagine omanik, kes tuli seadistama sissepääsusüsteemi, ütles peale väikest ringi hoones: „See on küll kõige veidraim asi, mida ma olen tükk aega näinud.“ Andsin endast parima, et võtta kommentaari komplimendina. Hetke aja pärast püüdis ta oma sõnu siluda ja ütles: „Sellest saab parem ronimissaal kui Zelluloosis.“ Seda oli juba selgelt kergem kuulata.
Peale ronimisseina ehitus ninjade lahkumist hakkas üldehitus. Ostsin K-rauast 70 liitrit aegunud värvi, mille sain kätte sama suure allahindlusprotsendiga, ning rentisin esimest korda elus värvipritsi. Peale 6 tundi värvimist oli töö tehtud. Võimas tööriist! Hoone omanikul oli väikese ehitusfirma kontaktid, kes oli valanud hoone põranda ning teinud mingit nippet näppet. Nendega lõime käed akende paigaldustöö osas ning nad tegid ka parima pakkumise katuse vahetamiseks.
Üsna varsti osutus firma projektijuht elukutseliseks joodikuks, kelle brigaadiks olid tema õhtused napsusõbrad. Kohe peale aknaavade lahti lõikamist kadus projektijuht oma tiimiga nädalaks. Kuna ma ei tahtnud valvurile magamise eest maksta, telkisin nädal aega saalis crash padide peal kuni teised ehitajad panid aknad ette. Naabrite jutud vargate kohta osutusid suures osas põhjendamatuks – ainult paaril hommikul leidsin põrandalt tühja singi pakendi koos kassi hambajälgedega.
Kui esimesed kliendid jõudsid kohale ja uurisid kus on WC, said nad vastuseks nõuande vaadata kus hobused käivad ja teha sinna samma. Kanalisatsiooni kohta oli erinevaid arvamusi. Hipodroomi sõiduraja tegevjuht arvas, et hoones ei pruugigi kanalisatsiooni olla, kuid hoone omanik just kui mäletas ammust hoones number kahel käimist.
Mõne nädala pärast tegimegi sanitaarseid edusamme, leides põrandavalu alla peidetud kanalisatsioonitoru otsa. Tõstsime WC poti toru peale ning ühendasime veevärgi aiavoolikuga. Kuna WC pott asus sissekäigu vastas, ehitasime poroloon mattidest ajutised seinad. Me ei paigaldanud WC’le ust, sest käe ulatuse kaugusel oli Soome bouldering topo, mida sai kasutada lugemiseks ja valel ajal läheneja viskamiseks. Oli aeg teha soft launch!
Suvi on sisespordi madal hooaeg ning ronijaid eriti palju ei olnud. Väheste käijate jäetud sissetulekust oli siiski palju abi, sest ehitusmeestele tuli maksta. Aitäh teile! Aitamas käis ka arvestatav hulk vabatahtlikke. Abikäed ei toonud ainult tohutut töö kiirendust, vaid andsid ka kõvasti moraalset tuge… välja arvatud Märt (nimi muudetud), kes kohale jõudes vaatas murelikud ringi ja ütles: „Mikael, sa sured siia!“. Olen ikka ja veel tänulik teile kõigile – välja arvatud Märdile.
Lõpuks naasis projektijuht saba jalge vahel ning alustas katuse lammutamist. Minu vaadates hoovis katuse paarisaja ruudu suurust auku, tuli projektijuht minu juurde ning rahustas sõnadega: „Mikael, ma ei jätta sind hätta.” See oli viimane kord kui ma teda nägin.
Õnneks tundis mulle kaasa olukorda jälginud pensionil olev elektrik ning ütles: „Mikael, ma näen, et sind on hätta jäetud. Mind on ka hätta jäetud. Kui sa tahad, siis ma võtan katuse projekti üle.“ Meeleheitel inimesele ei pea mitu korda pakkuma.
Kuna elektrikul oma brigaadi ei olnud, ja joodikust projektijuhi joodikust ehitajad olid kohal, ütles elektrik meestele: „Täna on reede ja teie palgapäev. Te kõik ootate oma raha, aga teie ülemus on kadunud. Ma maksan teile poole palgast oma taskust ning kui te tulete homme kohale, siis maksan välja teise poole.“ Pooled meestest tulid tagasi. Teine pool jäi projektijuhiga maha jooma ettemaksu, mis oli antud katusematerjalide ostuks.
Töid jätkati nendega, kes tulid kohale ja keda ei pidanud saatma kainenema. Ehituse ajast saan jagada ebareaalseid lugusid – kes murdis pissile minnes oma jala; kes sai tingimisi, aga ei õppinud sellest ja läks suve lõpul aastaks vangi; kes sõitis renditud minitraktori küllili; kellel libises redel alt ära; kes sai ligipääsu hiljuti surnud isa kontole, ning avastas, et kurva perekondlikul sündmuse tagajärjel oli temast saanud 50 000 eur/kuu sisse toovate Venemaal paiknevate tehaste omanik jne. – aga lähme looga edasi, sest hoone pole veel valmis.
Katus sai vahetatud ning algas riietusruumide ehitamine. WC sai korralikud seinad ja ukse ning sügise alguses sai dušširuumides ja saunas töö valmis Ukraina plaatija. Plaatimise eest palus ta tasuda bitcoinides, aga sai minu põlvedeni lahti olevast suust aru, et peab kahjuks leppima eurodega. Koristusfirma sai palgatud suve lõpuks, sest omanik ei olnud peremehe koristusega rahul. Asjad hakkasid paika loksuma.
Sellise maast rebimise tulemusena on Hipodroomist sirgunud tugeva iseloomuga „Maal keset linna“ ronimissaal nagu see tänasel päeval on – koos hobuste ja armsaks saanud aiamaaga. Peremehele meeldib, aga lisaks meeldib talle unistada päevast mil saab teoks Ronimisministeerium 2.0 ehk Tallinnas on üks vägev köieronimise koht ka… aga sellest kõigest kaagutame peale munemist.
Ronimiseni!
Mikael
